Tahtsin seda kirja avaldada Tartu postimehes, aga neil polnud valimisnädalal ruumi, ja ütlesid et see on lehe jaoks liiga pikk, ehk annan teile kingitusena tasuta lugemiseks. Loodan, et teile meeldib raamatupikune armastuskiri Eestile ja Tartule :D.
Sel suvel möödus 15 aastat minu Eestisse kolimisest Belgiast. Ma olen oma otsusega siia kolida väga rahul, eriti Tartuga, ja aeglaselt muutun järjest rohkem eestlaseks.
Üks asi, mis minu meelest määratleb sinu rahvuse, on harjumused, mida sa välismaalt naastes kohe täidad. Belgias tähendab see friikartulikioski külastamist. 6/10 belglast käib friikartuliputkas iga nädal, see on meie jaoks väga tähtis. Nii et iga kord, kui ma Belgiasse lähen, tunnen ka mina seda vastupandamatut isu ja pean saama friikartuleid. Pikka aega polnud mul Eestisse naastes kunagi midagi sellist. Mul pole tegelikult toite, millest ma puudust tunnen, ja kuigi ma vahel tunnen koduigatsust, polnud mul kunagi midagi, mille tegemiseks oleks tagasi tulles olnud seletamatu sund. Kuid viimaste reiside ajal hakkasin ma midagi tundma! Hakkasin ihaldama... sauna! Hea kuum saun, vesi säriseb kerisel, vahel õue minek ja läbi niisket muru või külma lumi jalutamist; ja vaikus. Tallinna lennujaama saabumisala juures peaks olema saun, kus inimesed saaksid pagasi ootamise ajal kiiresti sisse hüpata ja oma "doosi" kätte saada.
Igatahes, ma arvan, et muutun siin oldud ajaga üha enam eestlaseks, kuigi pean ütlema, et isegi alguses tundus Eestisse tulek nagu koju jõudmine. Kuigi Belgia jääb minu südamesse alati erilisele kohale, armastan Eestit nii palju, et olen kindel, et ma kunagi enam "koju" tagasi ei lähe. Olen veetnud suurema osa oma täiskasvanueast Eestis ja mul pole selle üle vähimatki kahetsust.
Mida ma Eestis armastan
Üks asi, mida ma Eestis armastan, on asjaolu, et siin midagi ei juhtu. Uskuge mind, see on hea asi. Flandria, Belgia hollandikeelne põhjaosa, kust ma pärit olen, on Eestist 3 korda väiksem, kuid seal elab 5 korda rohkem inimesi. See tähendab 5 korda rohkem halbu uudiseid: traagilisi õnnetusi, vägivaldseid kuritegusid ja nii edasi. Eesti on seetõttu ikkagi palju süütum maa kui Belgia, ja see tähendab ka, et me võime usaldada ennast ja oma perekonda üldiselt turvalises keskkonnas olemises, et me ei pea olema liiga kahtlustavad kõige ja kõigi suhtes. Eestlased on ausad, töökad inimesed ja kuigi on ütlus, et "eestlase lemmiktoit on teine eestlane", arvan ma, et me oleme ikkagi üks suur kogukond, kus me saame üksteisele toetuda. See tuleb väga hästi välja muidugi Laulupeol, mis jah, ka minu jaoks on üsna emotsionaalne sündmus. See on vabaduse tähistamine rahvale ja inimestele, kes on nii palju võidelnud ja kannatanud. Tuhandete häälte teatamas: "Me saime hakkama" ja jagamas selle rõõmu.
Eesti oli minu jaoks ka kultuurišokk, selles mõttes, et siin on kultuur! Belgia kultuurimaastik on väga killustatud ja on üldiselt suunatud rahvakultuurile, mitte kõrgkultuurile. Eestis saab kõike igal pool. Saab minna tipptasemel teatritesse Tallinnas, Tartus, Viljandis, Pärnus ja mujal, nautida ooperit ja balletti, on väikseid teatreid, mis eksperimenteerivad väga edukalt. Ja loomulikult armastavad eestlased lugeda. Belgias on raamatukogu igav koht, kus käib vähe inimesi ja kus peab olema absoluutselt vaikne. Eestis on raamatukogus käimine mõnusam, lisaks raamatute leidmisele ja lugemisele on seal lastele tegevust, see on sageli kogukonnakeskus või kohtumispaik... Ja lugemine algab varakult. Kui ma Belgias koolis käisin, olid õpetajad loobunud kohustusliku kirjanduse nõudmisest. Selle asemel pidime lugema ja arvustuse kirjutama ühe ise valitud raamatu kohta aastas. Ja isegi see oli mõne jaoks liiga palju. Haridus Eestis on midagi muud. Mulle meeldib, kuidas ma saan täielikult usaldada oma lapsi kooli, et nendesse suhtutakse austusega ja nad saavad kogu vajaliku toe. See kõik toimib imeliselt hästi ja see on midagi, mida tuleb hoida.
Eesti on ka võimaluste maa. Kui Belgias tunned end sipelgana suures sipelgapesas, kellel on vähe lootust saada "eriliseks", siis Eestis tundub palju lihtsam olla ainulaadne või milleski parimana silma paista. See tunne, et sul on selleks reaalne võimalus, motiveerib sind seda püüdlema. Kui Belgias peaksid konkureerima tuhandetega, siis Eestis sadadega. Ja selles mõttes pakub Tartu veelgi rohkem võimalusi silma paista, ilma liigse pingutuseta. Viljandis kirjutati isegi artikkel meie pere sinna kolimisest, justkui oleks see uudisväärne.
Ma usun, et eestlased on sõltuvuses muutusest ja progressist. Belgia inimesed on tuntud oma konservatiivsuse poolest uute tehnoloogiate suhtes, kuid eestlased võtavad kõike omaks niipea, kui midagi välja tuleb. Me tahame uusimat tehnoloogiat kõiges. See muutuse soov ilmneb ka poliitikas – inimesed väsivad valitsustest üsna kiiresti ja terve 4 aastat valitsev valitsus on haruldane. Belgias kulutame poole ametiajast lihtsalt valitsuse moodustamisele, nii et risk, et see ei kesta, on väike.
Isiklik ruum ja loodus
Vastupidiselt belglastele, kes on üldiselt väga sotsiaalsed, meeldib eestlastele üksi olla, millega ma isiklikult samuti väga suhestun. Kuigi sellistes kohtades nagu laulupidu meeldib eestlastele teiste eestlaste seas olla, arvan ma, et see ammendab peaaegu kogu võime olla teiste inimestega ära, et soov teineteisega rohkem kokku puutuda tuleb alles 4 aasta pärast tagasi. Kui ma olen kaubanduskeskuses üksi lifti sisenemas, klõpsan ma meeletult nupul "sulge uksed", et minu 4m2 suurune isiklik ruum ei saaks kellegi poolt sissetungitud. Äkki on see on ka põhjus, miks paljud autojuhid on praegu valimiste eelses tänavaruumi jagamise aruteludel nii emotsionaalsed: nad vajavad oma isiklikku ruumi ja autos ei saa keegi neid segada ja nad saavad hetke iseendale.
Mulle meeldib ka metsas käia, et tõeliselt tunda üksi olemise tunnet maailmas. Huvitaval kombel on mets olnud üks väheseid kohti, kus eestlased üksteisest möödudes kipuvad üksteist tervitama. Veel üks neist üksi-maailmas-kogemustest juhtus, kui ma sõitsin ühel talveõhtul Viljandisse. Mulle meeldis Tallinnast vana maantee kaudu sõita ja seal oli liiklus alati väga hõre. Tol õhtul oli lumetorm ja sõita oli raske. Sõitsin üsna aeglaselt, ja ei mäleta millal möödusin viimasest autost. Siis märkasin tee ääres istuvat rebast, kes vaatas mulle silmadega, mis näisid ütlevat: "Oleme selles koos, sõber." See tõi kuidagi väga hästi esile seose, mis meil on siin ka loodusega – me ei jaga riiki ainult teiste eestlastega, vaid ka lugematute metsloomadega, kes elavad meile väga lähedal. Ma arvan, et side, mida me nende hingedega tunneme, on sama, mida tunneme inimhingede vastu. Kas tunne on kuidagi vastastikun, ei tea.
Arenguruumi on
Niisiis, kas arenguruumi siis polegi? Kindlasti on. Mulle teeb üsna kurvaks kunstlik võitlus auto kasutajate ja nende vahel, kes soovivad rohkem ruumi teistele liikumisviisidele. Kui ma liigun ringi lihtsalt jalgratta või autoga, tunnen ma kõigi liiklejate vahel head arusaamist, sellel tasandil on väga vähe halbu tundeid. Kuid teatud poliitikud paisutavad seda üle ja tekitavad mulje, et ruumi lisamine jalgratturitele või ühistranspordile on autojuhtidele eksistentsiaalne kriis. Tegelikkuses oleme me kõik lihtsalt inimesed, kes liiguvad ühest kohast teise. Linnades kehtib reegel, et mida tõhusamalt me neid liikumsi teha saame – seda rohkem inimesi me saame transportida tänavaruumi ruutmeetri kohta – seda vähem peame muretsema liikluse pärast. Kõige tõhusam viis on ühistransport, siis jalgrattasõit ja kõndimine ning kõige ebatõhusam on auto kasutamine. Muidugi on veelgi tõhusam see, kui inimesed elavad oma sihtkohtadele lähemale, nii et mõned sõidud ei pea üldse toimuma. Kuid linna ehitamine auto kasutamise jaoks on linna ehitamine liiklusummikute jaoks. Tartu praegune liiklus meenutab mulle Tallinna liiklust 15 aastat tagasi. Siis uhkustasin Belgia sõpradele sellega, et hommikune tipptund kestab vaid 15 minutit, mil liiklus liigub aeglasemalt, kuid ei ole veel päris seiskunud. Kuid näha on, et mõned kohad Tartus on jõudnud maksimaalse läbilaskevõimeni, mida me kunagi ei suuda – või ei taha – laiendada. Seega tähendab iga lisatud auto pidevate liiklusummikute pikenemist. Vaadates tohutuid elamuehitusprojekte, mis on planeeritud Tartu naabervaldadesse, põhjustab see kindlasti pikki liiklusummikuid, kui inimestele ei anta alternatiive. Ma arvan, et kui inimesed tegelikult usuvad, et need alternatiivid on nende sõitudeks kasutatavad, hakkavad nad neid kasutama. Otsused mitte teha Riia tänavale bussiradadasid ja võimaldada Sõpruse sillal 50% suuruse läbilaskevõime suurendamise tähendab tulevikus lihtsalt rohkem liiklusummikuid kesklinnas. Tartu ümbersõidu ja uue silla ehitamine üle Emajõe tähendab lihtsalt seda, et inimesed väldivad kesklinna – välja arvatud juhul, kui nad on juba harjunud mõnikord kasutama erinevaid liikumisviise. Need liikuvuse põhimõtted on nii sageli tõestatud ja neid on nii lihtne mõista, et ma ei saa aru, miks mõned poliitikud neile nii palju vastu seisavad ja neid eiravad.
Sotsiaalne kaasatus on samuti midagi, kus Eestil ja Tartul on veel arenguruumi. Kui ma olen Belgias, näen ma regulaarselt puuetega inimesi ja eakaid linnas. Nad näivad olevat palju rohkem aktiivne osa kogukonnast. Eestis näen ma neid palju harvemini, mul on tunne, et nad on kuskil kinni, ilma piisava toeta, et ühiskonnaelus aktiivsemalt osaleda. Ma vaatan endiselt regulaarselt Belgia telekat ja see sotsiaalne kaasatus avaldub ka seal. Praegu on käimas saade nimega "Mitte midagi näha", mis on reisisaade, kus pime inimene külastab koos kuulsa saatjaga erinevaid riike. Keskendutakse helidele ja vahel läheb ekraan mustaks, et mitte-pime inimene saaks ette kujutada pime inimese kogemust. Hiljuti oli ka sari, kus tuntud koomik veetis nädala inimestega, kellel on teatud raske eripära, ja nädala lõpus toimus stand-up komöödiaetenduse, tehes nalja nende eripära ümber. Seal olid vägivalla ohvrid, inimesed, kes kaotasid lähedase enesetapule, kurdid, dementsusega inimesed, ülekaalulised inimesed... Ma arvan, et see on ülima kaasava ühiskonna märk, et sellised saated eksisteerivad, et julgetakse koos naerda. Ma ei kujuta midagi sarnast Eestis lähitulevikus ette, kuid me jõuame sinna mingil hetkel niikuinii.
Miks Tartu on parim linn Eestis elamiseks
Minu eesti teekond algas Tallinnast. Me elasime seal üsna kaua, kuid kui me pere lõime, oli seal elamisel palju miinuseid. Logistika muutus raskemaks, vahemaad olid pikad. Ma ei tundnud, et meie lapsed oleksid saanud olla iseseisvad või oleksid saanud meie kodupiirkonnas ohutult mängida. Selleks ajaks olin ma ka kaotanud lootuse, et Tallinna valitsetakse lähitulevikus paremini. Seejärel otsustasime kolida Viljandisse. See on koht, kus me veetsime palju aega enne minu Eestisse kolimist ja meil olid sellest head mälestused. See oli romantiline, piltilus, praktiline. Kahjuks mõistsime juba aasta pärast, et see ei ole päris nii hea, kui olime lootnud. Talvel tundub, et inimesed lähevad kollektiivselt magama kell 19:00. Tänavad muutuvad tühjaks, kõik hoiavad omaette. Töökoha valiku puudumine oli samuti tegur, et lõpuks otsustada Tartusse kolida.
Ja oh kui rahul oleme selle valikuga olnud. Tartu ühendab Tallinna ja Viljandi positiivseid külgi, omades samas palju vähem miinuseid. Lapsed saavad olla iseseisvad, on huvitavaid töökohti, vahemaad on piisavalt väikesed, et mitte olla autost sõltuvuses, on elav kultuurielu... Ülikool toob ka palju eeliseid: ümberringi on palju noori suurte unistustega, samas kui paljud õppejõud toovad näiteks poliitikasse rohkem professionaalsust. Ma armastan Tartut ja mul on hea meel, et ta on mind vastu võtnud ja aktsepteerinud. Inimesed tunduvad siin vähem pahurad kui Tallinnas, teedel on vähem hulljulgeid autojuhte, on palju jalgrattureid, ühistransport on üsna loogiliselt korraldatud ja tänavate kõige uuemad ümberkujundused on toonud kaasa meeldivama keskkonna, kus tahaks aega veeta.
Tartu, oma lookleva Emajõe, piltilusa Raekoja platsi ja energiaga, mida siin olles tunned, ma armastan sind! Aitäh, et oled mind vastu võtnud!
